Metallehistööd õppis Jerevani juveelitehases ja tunnustatud Armeenia metallimeistrite käe all. Eestis elab ja töötab alates aastast 1974. Pikki aastaid töötas rahvakunstimeistrite koondises „UKU“ , valmistades rahvakunstipärase kujundusega ehteid – preese, prosse, sõlgi. Ehetele lisaks on teinud Muhu pandlaga vöid ja Pühalepa rõhke ja kodarrahadega kaelaehteid.Rahvusehteid hakkas ta tegema täies
ti loomulikult. Alguses tõid inimesed vanu ehteid ja soovisid nende järgi tellida analoogseid. Kuna ehted olid väga ilusad ja originaalsed , hakkas isa uurima ehete päritolu ja kujundust põhjalikumalt. Soetas endale raamatu „ Eesti rahvarõivad „ ja valis välja huvitavamad ja ilusamad preesid. Mõned ehted olid igas kihelkonnas , külas , peres isemoodi, aga paljud motiivid kordusid mitmes regioonis, siis oligi huvitav teha erinevaid sõlgi ja preese. Vööd ja rõhud tulid ka juurde orgaaniliselt, kuna paljud naised soovisid oma kaunite rahvarõivaste juurde originaalseid vöid. Eeskujuks võibki pidada kohalikke meistreid, kes käepärastest vahenditest vanal ajal kauneid ehteid meisterdasid. Meistreid, kes rahvusehteid teevad on Eestis mitmeid, igaüks on leidnud oma lemmikteema, mida teha. Ashot teeb meelsasti rinnaehteid ja just selliseid, mida saab lisaks rahvarõivastele kanda ka igapäevaselt. Mitmed moekunstnikud on kasutanud Ashoti ehteid oma loomingu kaunistusena ( vt. „ Rahvuslik mood“ , Tallinn 2019- Anu Hint, Ivo Nikkolo ,Krista Kajandu – suured kuhiksõled, Ingrid Helena Pajo – kodarrahaga kee jne. ; ja „Eesti Rahva Rõiva ilu“ Jämaja naised ; Pühalepa naise rõhud, nõelakoda ja nuga). Väga peab lugu eestlaste oskusest hoida oma keelt ja kultuuri ja tunneb uhkust, et saab oma hobiga panustada Eesti naiste kaunidusse. Ehteid teeb ta ikkagi hobi korras ja puhtast rõõmust.